Unistuste töö
kahel rattal

Motopolitseinik on Eestimaa teedel üsna harv nähtus, seda harukordsemaks võib pidada kohtumist naismotopolitseinikuga. Sõidurõõmul avanes selline võimalus –ajada juttu motopolitseiniku Mirjam Männamaaga, kes töötab saatkondade valvetalituse patrullina ja on muu hulgas sõitnud eskortiisegi USA eelmisele presidendile Barak Obamale.

Mirjam, kes kaherattalisega Eestimaa teekilomeetreid mõõtes tunneb end nagu kala vees, on erakordne naine – rõõmsameelne, optimistlik, pühendunud. Intervjuus Sõidurõõmule jagab ta oma mõtteid politseitööst ja motomatkadest, meie teeoludest ja liikluskultuurist ning kutsub ühtlasi autojuhte üles rohkem märkama mootorrattureid.

Kuidas te sattusite tööle politseisse ja just motopolitseinikuks?

Politseikooli läksin õppima õe soovitusel. Kui pool õppeaega läbi, asusin tööle patrullpolitseinikuna Hiiumaal. Pärast kooli lõpetamist lahkusin mõne aja pärast Hiiumaalt ja alustasin liiikluspolitseinikuna tollases Julgestuspolitsei liikluseriüksuses. Kaks aastat hiljem avanes võimalus minna Soome motopolitseinike koolitusele. Pärast kahekuulist rasket koolitust olingi esimene naismotopolitseinik, kes oli selle koolituse läbinud. Nüüdseks töötan valvebüroo saatkondade valvetalituses valvepolitseinikuna. Hooajaliselt teen oma igapäevatööd mootorrattaga.

Milliseid ülesandeid täidate oma töös? Kirjeldage oma tavalist tööpäeva.

Saatkondade valvetalituse patrullina tagan Vabariigi Valitsuse ning Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori poolt määratud objektide turvalisuse ja nende vara säilimise ning menetlen väärtegusid oma pädevuse piires. Näiteks menetlen liiklusalaseid või avaliku korra rikkumisi. Samuti on minu ülesandeks ka kõrgete külaliste riigivisiitide ja muude ürituste korral sõidukite eskortimine ning liiklusturvalisuse tagamine spordi- ja rahvaüritustel. Tunnen end selles rollis väga hästi, sest ma naudin seda tööd, mida teen.

Mirjam Männamaa kinnitab, et paljud autojuhid on üllatunud, kui nende sõiduki peatab naismotopolitseinik. Talle on kõlama jäänud ütlused: „ Olen teist kuulnud, lõpuks tekkis võimalus ka kohtuda!“ ja „Te oletegi päriselt olemas!“



Millist eriväljaõpet motopolitseiniku töö eeldab?

Motopolitseinikuks saamiseks tuleb läbida kõigepealt motopolitseinike põhikoolitus. Mina läbisin selle Soomes, mis ajaliselt kestis kokku kaks kuud (üks kuu sügisel ja teine kevadel). Põhikoolitus on väga raske – kui autokoolist saad teadmised ja oskuse kulgemiseks ühest punktist teise, siis seal alustad ABCst – ratta valitsemisest, tasakaalust. Krossisõidu, vigursõidu, ringrajasõidu treeningud ning erinevad sõiduharjutused – kokku 10 tundi päevas tsikli seljas. Lõputud pingelised tunnid, mis panevad proovile nii vaimse kui ka füüsilise vormi.

Igal kevadel tuleb läbida kolmepäevane soojenduskoolitus. Ilma selleta ükski motopolitseinik tsikliga tööle minna ei tohi. Soojenduskoolitusel tuletatakse jälle meelde ohutud sõiduvõtted ja lihvitakse varem omandatud oskusi. Soojenduskoolituse raudvarasse kuuluvad pidurdusharjutused, põiked, tagasipöörded ning teised mootorratturi jaoks olulised sõiduvõtted.

Milline on teie tööratas ja milliseid väljakutseid olete töös kohanud?

Minu töörattaks on aastaid olnud Kawasaki Z1000SX, millele on lisavarustusena paigaldatud politseitööks vajalikud seadmed – raadiojaam, vilkurid, sireen, videokaamera ja kiirusemõõtja.Erilistesse sündmustesse pole ma siiani sattunud, kuid mul on olnud õnne sõita eskorti Ameerika Ühendriikide eelmisele presidendile Barack Obamale.

Kas autojuhtide reaktsioon naispolitseinikuga kohtumisel on erinev kui meespolitseinikuga?

Arvan, et autojuhtide reaktsioon väga erinev ei ole, sest naispolitseinik ei ole väga tavatu nähtus politseitöös. Küll aga ollakse üllatunud, kui sõiduki peatab naismotopolitseinik. Siis on kõlama jäänud ütlused „ Olen teist kuulnud, lõpuks tekkis võimalus ka kohtuda!“ või et „Te oletegi päriselt olemas!“.

Mis teid motopolitseiniku töös kõige rohkem köidab?

Kui nüüd konkreetselt motopolitseiniku töö kohta vastata, siis on ju tore, kui töö sisaldab endas ka hobi. Ehk siis mootorrattal tööülesandeid täites teen ühtlasi midagi, mille tegemist naudin ka töövälisel ajal – sõidan mootorrattaga. Aga lisaks mootorrattasõidule sisaldab politseitöö loomulikult palju muudki, nii meeldivaid kui ka vähemmeeldivaid tegevusi.

Kas te armastate kiirust ja ekstreemseid väljakutseid?

Minu jaoks on tähtis jõuda õhtul tervena koju, seega pole kiirus ja ekstreemsed väljakutsed mulle olulised. Kui need hetked töös tekivad, osalen mõistuse piires ja liigseid riske ei võta.

„Mootorratas on minu jaoks kaaslane, kellega veedan oma vaba aja ja puhkused. Tsikli kallal nokitseja ma ei ole, pigem olen sõidurõõmu nautija,“ lausub Mirjam.



Mille poolest erineb mootorrattaga liikleja teistest liiklejatest?

Mootorratturi ja teiste liiklejate erinevusest rääkides tuleb märkida, et mootorrattur on ilmselt kõige vähem kaitstud liikleja, seda isegi jalakäijaga võrreldes. Sest võrreldes jalakäijaga lisandub mootorratturi puhul kaitsva autokere puudumisele veel ka kiirus. Seega mistahes iseenda või teise liikleja viga võib viia üsna karmide tagajärgedeni. Lisaks esineb mootorratturi puhul ka märgatavuse küsimus ehk autojuhid sageli lihtsalt ei märka mootorratturit. Selle puuduse vastu on muidugi mootorratturitel endil palju ära teha. Näiteks peaks mootorrattur liiklema selliselt, et ta ei oleks autojuhile ootamatu ning kandma võimalikult silmatorkavat kaitsevarustust.

Mida peaksid teised liikleja arvestama, kui kohtuvad liikluses mootorratturiga?

Autojuhid peaksid teadlikult harjutama mootorratturi märkamist liikluses. Motohooajal võiks kasuks tulla sagedasem tahavaatepeeglitest tagapool toimuva kontrollimine, seda just eriti enne manöövreid. Arvestada võiks ka mootorratta hea kiirendusega, seda isegi olukorras, kus mootorrattur ei ületa kiirust – lihtsalt piirkiiruseni jõudmine ja seega lähenemiskiirus on mootorrattal sageli parem kui autodel ning sellega peaks näiteks teeandmise kohustuse korral arvestama. Teisisõnu ei maksa püüda läheneva mootorratturi ees ehkupeale ristmikku ületada või manöövrit sooritada.

Miks juhtub mootorratturitega iga hooaja alguses sagedamini väga traagilisi õnnetusi?

Pärast pikka sügist ja talve ei ole liiklejad harjunud sellega, et liikluskeerises osalevad taas kaherattalised. Nende märkamine ja nendega harjumine võtab aega. Ka kaherattaliste juhid ise peaksid olema kevadel tähelepanelikumad ja arvestama, et nende osalemine liikluses on teiste juhtide jaoks harjumatu. Ka mootorratturite endi sõiduoskused on pärast talveperioodi samuti ununenud, seegi võib olla üks õnnetuste põhjuseid.

Kuidas sai üldse alguse teie huvi tehnika vastu?

Huvi mootorrataste vastu tekkis 2005. aastal, kui läksin tööle Julgestuspolitsei liiklusüksusesse, astusin garaaži ja nägin seal BMW politseiratast. Siis saingi aru, et mootorrattad ja motopolitseiniku töö ongi see, mis mulle meeldib. Sealt sai unistus alguse.

Motopolitseinik Mirjam Männamaa isiklikuks rattaks on BMW S1000XR. „Selles rattas on olemas kõik, mis mulle meeldib!“ ütleb ta.

Millal tegite ära mootorratturi load ja milline on teie isiklik ratas?

A-kategooria juhtimisõiguse tegin 2006. aastal. Isiklikuks rattaks on mul BMW S1000XR – selles on olemas kõik, mis mulle meeldib!

Miks otsustasite valida oma isiklikuks tsikliks just BMW?

Olen selle BMW mudeliga saanud kaks suve proovisõitu teha. Juba esimestest kilomeetritest sain aru, et see ratas on justkui minu jaoks loodud ja sellega sõitmine on suurepärane tunne. Kui võtta arvesse ka seda, et aastas osalen vähemalt kahel pikemal motomatkal, siis oli õige aeg välja vahetada enda senine „matkaratas“ Yamaha R6. Samas olen aru saanud ka sellest, et ei ole olemas kõige paremat mootorratast – valik sõltub eelkõige inimese isiklikest eelistustest, mootorrattasõidu eesmärgist ja muudest individuaalsetest soovidest. Seega, kusagil on igaühele see “oma õige“ ratas.

Mida hindate BMW puhul kõige rohkem?

See ratas lihtsalt sobib mulle. Kui aga rääkida konkreetsetest punktidest, mis meeldib, siis pingerida võiks alustada sõidunaudingust, milleni muidugi viibki konkreetse ratta puhul kasutatud inseneritöö ja tehnoloogia. Kuna ratas on veel sedavõrd uus, siis kvaliteedi osas jääb üle vaid loota, et see on sama hea, kui kõik muu seni selle ratta puhul kogetu.

Milliseks hindate senist koostööd United Motorsiga?

United Motorsiga on koostöö väga hea, väga toredad ja abivalmis inimesed töötavad seal. Ainult kiidusõnad neile!

Kas teie elustiilis väljendub motohuvi ka kuidagi eriliselt?

Natuke ikka, näiteks oma puhkused planeerin selle järgi, mil motomatkale on kavas sõita, liikumiseks eelistan autole mootorratast.

Mida plaanite oma uue tsikliga esimesena ette võtta?

Esimese sõiduna plaanisin sõpradegaaprilli keskel kahepäevast Lõuna-Eesti külastust, kuid erinevatel põhjustel ei saanud hea plaan teoks. Kuna olenmaikuu lõpuni Eestist ära, jääb ratta esmane sissesõit juuni algusesse – tõenäoliselt külastan Hiiu- ja Saaremaad. Pikemad sõidud on praeguse hetkega planeeritud sõpradega Põhja-Poola ringsõiduna ja vahetult pärast jaanipäeva Kultuurse Motobandega Prantsusmaa Alpidesse.Lisaks veel ka mõned seni täpsustamata ideed mujale suveaega.

Oma tööst rääkides ütles Mirjam, et erilistesse sündmustesse pole ta siiani sattunud, kuid tal on olnud õnne sõita eskorti Ameerika Ühendriikide eelmisele presidendile Barack Obamale.

Kus olete kõige kaugemal käinud tsikliga? Mis võlub teid motomatkamise juures?

Aastatega olen jõudnud Euroopas sõita päris paljudesse riikidesse, millest kaugeimadkohad on Hispaania Päikeserannik, Iirimaa, Montenegro, Korsika ja Sardiinia. Öeldakse, et motomatkamise juures ei ole tähtis, kuhu sa sõidad, vaid see, kellega sa sõidad. Ka minu jaoks on esmatähtis hea seltskond, kaaslased, seejärel sihtkoht ise, kuid eks ka siin on ikkagi nii, et kellele mis – mõnele meeldib üksinda nurgatagustes piirkondades ringikolistamine, teine vajab enda hästi tundmiseks suurt seltskonda ja kiirteid. Minu jaoks on olulisel kohal ka sihtkoha ja läbitavate kohtade suhtes tehtav eeltöö, et reis ei kujuneks üksnes tankimispeatustega kilomeetrite neelamiseks, vaid annaks võimaluse tutvuda ka kohaliku elu-oluga. Põnev on seigelda mööda kõrvalisi teid, kuna just need läbivad nö „unustatud piirkondasid“, mis avavad maa ilu ja omapära selle õiges võtmes. Motomatkamine on seiklus, mida võib küll põhjalikult ette planeerida, kuid alati on igal matkal oma üllatus varuks. Olgu selleks siis tsikli remontimine, täiesti vales suunas sõitmine, tsiklivõtmete otsimine või tõdemus, et väljavalitud ööbimiskoht on tegelikult olnud juba neli aastat suletud.

Milline on teie suhe tsikliga?

Mootorratas on minu jaoks kaaslane, kellega veedan oma vaba aja ja puhkused. Tsikli kallal nokitseja ma ei ole, pigem olen sõidurõõmu nautija. Hooajavälisel ajal tegelen uute põnevate matkasihtkohtade väljamõtlemisega ja nende kohta materjali kogumisega.

Kui hästi tunnete kogu oma tsikli hingeelu ja kas saate ise hakkama selle hooldusega?

Eks ühtteist ikka tean, kuid olen seisukohal, et juuste lõikamiseks on juuksurid, laenuandjaks on pank ja hooldustöödeks hooldusmehed. Pean piisavaks, kui suudan ise rehvirõhku kontrollida, ketti õlitada ja tankida. Mootorratas on sõitmiseks!

Mida soovitaksite neile, kes ei ole veel mootorrattaga sõitu ära õppinud, aga tõmbab tsiklite poole?

Kui ikka tõsine huvi ja soov on motoeluga lähemalt tutvuda, siis soovitan kõigepealt autokooli minna ja sõitma õppida. Ülejäänu tuleb ise.

Miks eelistada üldse tsiklit autole – mida see annab?

Raske on rääkida eelistustest, sest nii autol kui ka mootorrattal on omad eelised ja miinused. Kui aga mingeid mootorratta eeliseid ikkagi püüda välja tuua, siis Hiiumaale ja Saaremaale sageli reisiva inimesena on vaieldamatuks eeliseks võimalus vältida pikki praamijärjekordi. Tallinna oludes on põhjust eelisena nimetada ka tasuta parkimist ja mootorratta väikestest mõõtudest tulenevat võimalust mahutada seda sinna, kuhu auto parkima ei mahuks. Peamiseks eeliseks on aga vaieldamatult mootorrattasõiduga kaasnev emotsioon!

Kas Eestis leidub piisavalt kohti, kus hästi sõitma õppida ja end tsikli seljas proovile panna?

Kindlasti leidub Eestis kohti, kus igaüks saab oma soovidele vastavat sõidustiili harrastada ja harjutada. Eestis on mitu maastikusõidurada off-road’i sõpradele, Pärnumaal Audrus on ringrada kiirema sõidu harrastajatele ja loomulikult on Eestis arvukalt kauneid kohti, mida kahel rattal avastada.

Millised on Eesti teeolud ja liikluskultuur mootorratturi vaatenurgast?

Eesti teed ei ole võib-olla tõesti Euroopa parimad, kuid samas on nad mootorratturi seisukohalt igati sõidetavad. Lõppkokkuvõttes on võimalik sõita igasugustel teedel ja ohutuse tagab eelkõige teeoludele vastav sõidustiil ning sobiva kiiruse valik. Politseiniku pilguga vaadates on Eesti teeolud vastupidiselt levinud arvamusele ehk liigagi head, sest ikka leidub julgeid, kes gaasi põhja keeravad. Võttes arvesse kehtestatud kiirusepiiranguid, on Eesti teed minu hinnangul valdavalt siiski päris heas korras võrreldes mõnegi Ida-Euroopa või ka Euroopa kaugema nurga teedega, kus ma sõitnud olen.

Kas piirkiirused meie maanteedel võiksid olla suuremad just mootorrattureid silmas pidades?

Ma arvan, et valdavas osas ei ole piirkiiruse tõstmine vajalik, kuna vahemaad Eestis on ikkagi sedavõrd väikesed, et Eesti ühest servast teise 10-20 km/h kiiremini sõitmine annaks reaalse ajavõidu vaid minutites. Samas kiiruse suurenemisega tõuseb ka raske tagajärje risk, mistõttu ei pruugi kiiruse suurendamine 10-20 km/h võrra selle riski võtmist õigustada. Pigem tasub sõitjal lähtuda mõttest: „Selleks, et viis minutit varem kohale jõuda, tuleks viis minutit varem sõitma hakata.“

Motomatkamine on Mirjami sõnul seiklus, mida võib küll põhjalikult ette planeerida, kuid alati on igal matkal oma üllatus varuks. Ta on käinud motomatkadel Hispaania Päikeserannikul, Iirimaal, Montenegros, Korsikal ja Sardiinias, sel suvel plaanib peale Eestis ringi sõitmise matkata ka Prantsusmaa Alpidesse.

Kui võrrelda meie liikluskultuuri ja teeolusid muu maailmaga, siis mis silma jääb ning mida peaksime ise rohkem tähele panema või muutma?

Euroopa lõunaosas on liikluskultuur pealtnäha täiesti segane, kuid kummalisel kombel kõik toimib. Olen aru saanud, et vaatamata kehtestatud liiklusreeglite eiramisele toimibki liiklus seal just juhtide vastastikkuse mõistmise pinnalt. Sellist mõistmist ja arusaamist sooviksin rohkem ka Eesti juhtidele. Oma õiguse (teinekord ka üksnes arvatava õiguse) tagaajamine ja nõudmine tekitab vaid liigset stressi ja täiendavaid ohuolukordasid. Soovitan kõigil, kellel kaasliikleja tegevuse tõttu hari punaseks minema hakkab, mõned korrad rahulikult ja sügavalt hingata ning mõelda, et see, mis toimub, pole veel maailma lõpp ega ka kellegi elu ohustav rünne, mida pesapallikurikaga lahendama asuda.

Jagage mõni soovitus, mida tsiklisõitjana olete kasutanud, et jõuda turvalisemalt, mugavamalt, põnevamalt punktist A punkti B.

Turvalisemalt jõudmiseks on soovitus, et ärge kiirustage ega närvitsege. Sõitke rahulikult ja tasakaalukalt. Siis jõuate kindlasti kohale. Selleks, et jõuda mugavamalt kohale, tuleks enne sõitu minekut arvestada Eesti muutliku ilmaga. Pakkige kaasa vihmasele ilmale sobivad riided ja vajadusel ka lisariided. Siis ei ole tarvis ilmaolude muutumisel kiirustama hakata, et vihma eest ära sõita või rutem ebamugavatest oludest varju alla saada.

Eks see oleneb sellest, mis on kellelegi jaoks põnev. Kindlasti ei tohi sõitu põnevaks muuta kiirust suurendades – see seab asjatult ohtu ka teised liiklejad ja tervelt kohalejõudmise tõenäosuse üldse. Mida aga alati teha saab, on valida sihtkohta jõudmiseks alternatiivne tee ehk sõita sealt, kust pole veel sõitnud või uurida lähedusse jäävaid vaatamisväärsusi ja külastada neid oma teekonnal. Nii muutub ka tavaline maale sõitmine huvitavaks seikluseks.

Kuidas te üldse suhtute tehnoloogiasse ja progressi?

Tänases tehnikaühiskonnas, kus tehnoloogia areneb suurte sammudega, on ilmne, et ka enamik muid valdkondi peab arenguga sammu pidama, vastasel korral võib ühtäkki tõepoolest juhtuda, et mõnigi protsess pole varsti enam jätkusuutlik. Tehnoloogia areng paistab silma nii motomaailmas kui ka politseitöös. See kõik on väga tänuväärne areng.

Millega te veel tegelete? Kas ka motospordiga?

Motospordiga ma ise ei tegele, kuid meeldib seda aegajalt rajaservas või televiisorist jälgida. Muidu harrastan aktiivset eluviisi – jooksen, sõidan jalgrattaga, jalutan looduses, käin sukeldumas. Hea meelega loen raamatuid.

On teil suuri eeskujusid motomaailmas?

Tuleb märkida, et ei ole. Olen oma motohuvi juurde jõudnud isiklike soovide, tahtejõu ja unistuste abil.

Kas teil on mõni suur unistus seoses mootorrattaga?

Üheks unistuseks on veeta selline puhkus motomatkates, kus ei oleks ajalisi ja finantsilisi piire kammitsemas. Siiani on mul tunne, et pole vahet, kaua motomatkal olla, ikka tahaks natuke kauemaks jääda. Unistuste reisidega on nii, et tuleb unistada, siis plaan teha ja seejärel sõita!