Üks kiire rootslane.
Kiire võib olla ka puhas – Eva Håkansson on selles kindel. Doktorikraadiga masinaehituse insener tahab maailmale tõestada, et keskkonnasäästlikud elektrisõidukid on kiired ja nauditavad ning et masinaehituse insener on naiste jaoks suurepärane amet. Teel maailma kiireima naissoost mootorratturiga, kes püstitas oma isetehtud voolujoonelise sõidukiga KillaJoule uue maailmarekordi 434 km/h.
Süüdi on geenid
Eva Håkanssonile meeldib kavandada täiesti uusi sõidukeid ning nendega võidusõitudel osaleda. Ilmselt on see tema geenide pärast. Kuna Eva kasvas üles oma koduriigis, Rootsis, isaga, kes nokitses õhtuti mootorrataste kallal ja osales nädalalõpuvõidusõitudel. Isa mehaanik – Eva ema. Loogiline tagajärg – Eva oli imikueast saadik võidusõiduradadel.
„Mu isa oli insener ja mootorrattatšempion. Ma lihtsalt pärisin tema armastuse teaduse ja mootorrataste vastu“, ütleb 35-aastane, kes elab nüüd USA-s. „Ma praktiliselt kasvasin üles tema mootorrattatöökojas ja ta julgustas mind alati, et teeksin ise näpud õliseks. Ta nõudis, et ma töötaksin omaenda auto ja mootorratta kallal. Aastal 2007 muutsime üheskoos tema mootorratta elektriliseks. Sealt algas minu armastus elektrisõidukite vastu.“
Eva Håkansson
Täielikult laetud
Mootorratas, mille ta koos isaga ehitas, sai nimeks ElectroCat. Aastal 2008 sai sellest Rootsi esimene arvele võetud elektriline mootorratas. Varsti pärast seda kutsuti ta tutvustama oma ElectroCati Rootsi parlamenti ning peaesinejana elektrisõidukite eelistest rääkima.
„See oli ilmselt esimene kord, kus mõni mootorratas oli parlamendihoones. Salateenistus oli esialgu pisut skeptiline, kuid siis said nad teada, et mootorrattas pole kütust. Õnneks mahtus ratas täpselt lifti. Me tõime selle eelmisel öösel parlamendihoonesse tagaukse kaudu. Mul oli tunne, nagu oleksin James Bondi filmis.“
Kiire ja roheline
Aastaid iseloomustas töö, töö, töö. Paar töötas täiskohaga ja õppis samal ajal. Vabadel õhtutel ja nädalvahetustel nad ehitasid, muutsid, kohandasid ja valmistasid ette KillaJoule’i. Sinna lisandusid võidusõidud, et reklaamida akutoitel mootorrataste ökoloogilisi eeliseid.
Nad mõlemad on insenerid, seega läks akutehnoloogiale üleminek ja uuendamine kärmelt. Ehitati külgkorv ja jõuülekanne seati kiviajast pärineva ilmega alalisvooluga mootoritelt üle vahelduvvooluga mootoritele, mis on kosmoseajastusse sobivamad. Maailma kiireim mootorrattur? Tol ajal paistis see kättesaamatu eesmärgina.
„Mul on vastupandamatu soov proovida asju, mida keegi teine pole varem proovinud,“ selgitas Eva. „Mul on lõbus ületada tehnoloogia piire ja testida oma võimeid otse piiri peal. Ma tahan alati kõiges parim olla. Selleks, et saavutada endale seatud eesmärki, peame töötama iga päev. On vaja seda nii väga tahta, et me ei anna kunagi alla. Ma naudin ehitamist sõitmisest rohkem ja see on oluline, kuna 360 päeva aastas veedad sa töökojas ja vaid viis päeva võidusõidurajal.
Rekordijaht
Täiskiirusel edasi puhtasse tulevikku
Augustis kompab Eva taas oma piire KillaJoule’i abil Bonneville’i järve kiiruskatsetel – lootus on purustada järjekordne rekord. Ta nimetab oma strateegiat – kiiruse kasutamine akuajamite potentsiaali näitamiseks – „varjatud ökoaktivismiks“. Ja kui ta suudab selle käigus demonstreerida, et naised võivad olla suurepärased insenerid, on Eva Håkanssonil ka teine ülesanne täidetud. Ta on uhke, et saab käia oma isa jalajälgedes, kellele ta võlgneb oma teadmised ja oskused. „Kui mul on mõni keeruline masinaehituse probleem, helistan talle ja tal on alati lahendus pakkuda. Ma olen temalt nii palju õppinud. Tema on põhjus, miks ma suutsin püstitada nii palju rekordeid sõidukiga, mille olin esmalt omaenda kätega ehitanud.“
